Helme valla taluperest pärit Jaan Soots omandas sõjaväelise hariduse Tsaari-Venemaal. Temast sai aga I Eesti Diviisi looja ja kindral, kellel oli suuri teeneid nii Vabadussõjas, Tartu rahuläbirääkimistel kui ka rahuaegse Eesti sõjaväe ülesehitamisel. Viis aastat oli kindral Soots ka Tallinna linnapea.

Kui Jaan Lattik Tartu Ülikooli usuteaduskonna lõpetas, oli aastanumber alles 1908. Temast sai Viljandi Pauluse koguduse õpetaja, kooliõpetaja ja peagi ka kirjanik. Noores Eesti riigis oli ta ka riigikogu liige, haridusminister, välisminister ja diplomaat. Vaimuinimesena oskas ta maailma mõtestada ja oma mõtteid säravalt esitada nii kõnes kui ka kirjas, nii kantslist kui ka riigikogu kõnepuldist.

Kindralleitnant Nikolai Reek oli kaasaegsete mälestuste järgi ambitsioonikas ja auahne mees. Tema veidrustest räägiti naljakaid lugusid. Kindralleitnandil oli aga vaieldamatuid teeneid nii Vabadussõjas kui ka Eesti rahuaegse kaitseväe ülesehitamisel. Temast on järele jäänud hulk sõjateaduslikke kirjatöid.

Kindralmajor Juhan Tõrvandi elutee oli võitlusterohke ja dramaatiline. Tsaariarmee ohvitserina osales ta I maailmasõjas, hiljem Vene kodusõjas kindral Kornilovi ja Denikini vägedes. Koju Eestisse jõudis ta alles 1920. aastal. Ta oli hinnatud ohvitser, tõusis Kaitsevägede Staabi ülemaks, kuid pidi kogema ka ebaõiglust ja lausa ülekohut.

Karl Selter oli sõjaeelse Eesti valitsustegelaste seas üks nooremaid. Ta oli 35-aastane, kui Konstantin Päts ta majandusministriks kutsus. 1938. aastal sai temast aga välisminister ja raskete läbirääkimiste pidaja Molotovi ja Staliniga. Seejärel määrati ta Eesti esindajaks Rahvasteliidu juurde Genfi.

Kirjanik, poliitik, maailmarändur – seda kõike ja enamgi veel jõudis Karl Ast-Rumor oma 85 eluaasta jooksul olla. Vaadetelt sotsiaaldemokraat, iseloomult püsimatu ja tegus. Ta jättis meile lugeda mitmes žanris ilukirjandust, reisikirju ja publitsistlikke kirjutisi Eesti riigi algusaegade poliitilisest elust.

Friedrich Karl Akel jõudis oma eluajal palju korda saata - ta oli noore Eesti Vabariigi väljapaistev diplomaat, minister ja riigivanem. Akel oli esimene eestlane Rahvusvahelises Olümpiakomitees, ta oli ka kirikutegelane, „Estonia” teatrimaja ehituse suurtoetaja, paljude seltside liige, nelja lapse isa. Truuks jäi ta aga oma elukutsele - dr Akel oli silmaarst.

Aleksander Hellat on mees Eesti riigi loojate põlvkonnast – tegus, mitmekülgne ja värvikas. Peterburi ülikooli õigusteaduskonna lõpetamise järel töötas ta vandeadvokaadina, korrakaitse juhina, oli siseminister, välisminister ja Eesti saadik mitmes riigis. Elu lõpuaastatel tegutses kohtunikuna, kuni Nõukogude võim ta arreteeris.

Kindral Ernst Põdder oli Vilno sõjakooli kasvandik. Ta võitles Vene tsaariarmee ohvitserina nii Vene-Jaapani sõjas kui ka Esimeses maailmasõjas. Tagasi kodumaale, Eestisse, jõudis ta just õigeks ajaks, et oma sõjamehetarkusega osaleda riigi loomise keerulistes sündmustes. Landesveeri sõja väejuhina, Kaitseliidu alusepanijana ja otsustava tegutsemisega detsembrimässu ajal on ta jäänud ajalukku legendaarse ning koloriitse kujuna.

Kaarel Robert Pusta oli Eesti diplomaatia algusaegade suurkuju. Tema enda määratluse järgi algas teekond laia maailma Kehra metsast. Pusta oli Eesti saadik Pariisis, Varssavis, Stockholmis. Saatuse ja Eesti Wabariigi tahtel veetis ta pool aastat ka Vanas Patareis.

Kindralmajor Johannes Orasmaa (kuni 1935. aastani Roska) oli Eesti Kaitseliidu ülem aastatel 1925–1940. Võidukale Vabadussõjale järgnenud rahuajal vähenes Kaitseliidu tähtsus. 1. dets 1924. aasta mäss oli aga sündmus, mille järel relvastatud rahvaorganisatsioon uue tähenduse sai. Kindral Orasmaa juhtimisel kujunes see tugevaks kaitseüksuseks, kus pideva sõjalise väljaõppe kõrval tegeldi spordi, heategevuse ja noorsookasvatusega.

Karl Soonpää jõudis oma 49 eluaasta jooksul pidada mitut tähtsat riigiametit, sellest 11 aastat oli ta riigikontrolör. Temast jäi maha üksikasjalik päevik Eestile traagilisest ajast - septembrist 1939 kuni juuni 1940.

Kas Oskar Kallas oli rohkem rahvaluuleteadlane või diplomaat? Või mõlemat, aga erinevatel eluperioodidel? Ta oli üks Eesti Rahva Muuseumi, eestikeelse gümnaasiumihariduse ja Eesti diplomaatia alusepanijaid.

Viinistult pärit Aleksander Warma unistas meremehe elust - meresõitjaks ta sai, aga ei jäänud. Suur ajalugu murdis tema ellu sisse rohkem kui ühel korral. Aleksander Warma jõudis olla mitmes riigiametis - kuni juunipöördeni Eesti saadik Helsingis, elu lõpuaastatel aga eksiilvalitsuse peaminister presidendi ülesannetes.

Kolonel Herbert Grabbi oli hea sõjaväelise haridusega esinduslik ohvitser. Ta võitles Vabadussõjas, õppis Prantsusmaal kõrgemas sõjakoolis, koolitas Eesti ohvitsere Tondi sõjakoolis ja oli mõnda aega ka selle kooli ülem. 1934. aastal sai temast Konstantin Pätsi käsundusohvitser. Grabbi elu lõppes Norilskis 1942. aastal.

Kui August Torma sai aastal 1934 Eesti saadikuks Inglismaal, ei teadnud veel keegi, kui ainulaadseks tema missioon kujuneb. Ta on ainus Eesti saadik, kes säilitas oma saadikutiitli ja saatkonnahoone Londonis aastakümneteks pärast Teist maailmasõda ning võimupööret Eestis.

1939. aastal sai Johannes Kaivist Eesti Vabariigi peakonsul New Yorgis. Enne oli see juristidiplomiga mees olnud ametnik mitmes ministeeriumis ja mõned aastad ka Eesti aukonsul Austraalias. Maailmasõda ja võimupööre Eestis jätsid Kaivi Eesti Vabariigi seaduslikuks esindajaks USA-sse kuni tema surmani 1965.

Eesti sõjaväelane, poliitik ja diplomaat Heinrich Laretei pani oma mälestuste raamatu pealkirjaks „Saatuse mängukanniks”. Saatusel oli mõndagi varuks, aga Lareteis oli piisavalt jõudu, et temaga toime tulla. Saatkonnast ilma jäetud diplomaadina oskas ta paljude kaaspagulaste jaoks olla vaimne ja pisut ka aineline tugi.

Mihkel Pung – advokaat, pangandustegelane ja poliitik – oli omal ajal üks Eesti rikkamaid mehi. Ta pidas elu jooksul ka mitmeid tähtsaid riigiameteid – kuulus nii-öelda eliidi hulka. Ta oli osaline paljudes olulistes protsessides ja tähtsate asjade otsustamise juures.

Julius Seljamaa elas, õppis ja töötas Peterburis murrangulistel aastatel – 1914-1918. Ta nägi Venemaa poliitilist muutumist ja mõistis, et Eesti jaoks on parim tee riiklik iseseisvus. Seljamaast sai Eesti Vabariigi tunnustatud diplomaat ja välisminister. Raske haigus viis ta elavate hulgast 1936. aastal.