Ehh, uhhuduur

Ümber maakera reisi järjepidevuse huvides sai 2014. aastal hüpatud Namiibia rannikult Atlandi ookeani hoovustesse. Neli aastat hiljem, peale raskeid heitlusi, võitlust mereelukate ning piraatidega, takerdumisi plastprügisse ja üle elanuna kirjandusklassikast tuntud “suure halli”, väljuvad uhhuduurlased vetevoogudest. Kohale jõutakse just õigeks ajaks – käib jalgpalli MM ja Uruguay võidab Portugali.

Kui liigud, siis juhtub. Ahelreaktsioonina purunema hakkavad rattakodarad võivad küll olla tüütud, kuid samas viivad kokku hulga toredate inimestega. Sünnipäevakingituseks saadud õnnelik õnnetus toob komplimendi põhjamaiselt tulise silmavaate kohta ja lõunasöögi lõpetuseks kõlbab suurepäraselt stepp-tants

Lõuna-Ameerikas süüakse liha. Palju. Sööb uhhuduurgi. Köögis on aga nagu laevas - kaks kaptenit ei pruugi ära mahtuda. Eks näis, kuis seekord läheb. Lisaks kombinatsioon miljonitest inimestest ja miljonitest tonnidest veest kulgemas oma vääramatut kulgu, kõhuvalust ning ööst bordellis. Ott Tänak on siinkandis tuntud mees.

Kui iseenda peal muutusi ei tunneta, siis mingil hetkel jõuab paratamatult teadvusesse arusaam, et aeg on edasi liikunud. On need siis meie lapsed, kes ühtäkki juba suureks kasvanud või lähikondsed, kelle jaoks aeg tiksub omasoodu. Seekordne osa on täis saabumisi ja lahkumisi ning ajaratast keeratakse tagasi ka uhhuduuri algusaegadesse.

Tasandikud hakkavad otsa saama ja see vajutab pitseri grupi dünaamikale. Ööd telgis muutuvad tänu stiihiale unustamatuteks ja mõnikord tuleb kaotsiläinud varandusele järgi kahlata läbi jääkülma mägioja. Ükski heategu ei jää karistuseta ja edaspidi tasub initsiatiivi ülesnäitamisel end vaos hoida. Üks riik lõpeb ja teine algab ning ühtäkki on kokalehed täiesti legaalne kaup, mida peab proovima.

Mida teha siis, kui tee ühtäkki otsa lõpeb ja ees haigutab kuristik? Selge on üks – tagasi pöörama sellest pisiasjast tulenevalt ju ei hakata. Mägedes juhtub sedagi, et ühel päeval seikled T-särgi väel maailma suurimatel soolaväljadel, aga järgmisel hommikul õue vaadates on maa taaskord valge. Seekord mitte soolast. Kiduraks kippuv olukord juhatab uhhuduurlased aga hoopis paraadile.

Tee maailma kõige kõrgemasse linna viib teatavasti ülesmäge. Jõudmine sinna tekitab erinevaid tundeid. Kohtumine mäekuradi ja võib-olla ka enda sisemiste deemonitega. Kurikuulsal Surmateel on kraavid sügavad ja linnaelul on omad võlud. Titikaka järves elavad väidetavalt nii nais-, kui ka meesnäkid.

Inkade impeeriumi au ja kuulsus ning selle jäljed täna. Machu Picchu jääb teisele poole mäge. Pikale veninud lõunapaus toob puhta ihu, mis meelitab ligi ootamatud külalised. Mäed murravad, ookean toob leevendust. Lõpetuseks puhast kunsti.