Ehh, uhhuduur

Issanda aastal 2002 sai teoks viie mõneti poisikeseliku, aga püüdlikult kohusetundliku mehe süüdimatult vastutustundetu rattamatk üle Himaalaja aheliku. Sõita rattaga Mongooliast Hiina ja Tiibeti kaudu Nepaali välja. 4000 kilomeetrit läbi kõrbe ja üle maailma kõrgeimate kurude. Üks ots. Üks kord. Et oleks enne möödapääsmatut kõngemist mõni lugu lastelastele pajatada. Midagi kaotad, midagi leiad. Kadus eelarvamus maailmast, kui hirmsast ja ohtlikust hädaorust. Mongoolia rongist leiti aga sõna uhhuduur, mis tähendab kõike ja ilmselt mitte midagi. Sündis idee vändata siis juba ümber maakera. Jupikaupa, iga nelja aasta järel, alustades sealt, kus eelmine kord lõpetati. Mõeldud, otsustatud - rumalad ideed teoks! Aastaks 2050 Ulaanbaatarisse ringiga ümber kera tagasi. Vähemalt need, kes elus ja 80-aastaselt veel liikumisvõimelised. Nii see lugu hargnema hakkas. Mongooliast Nepaali. Nepaalist Iraani. Iraanist Etioopiasse. Üheksa kuud. Kolmteist riiki. Kümme tuhat kilomeetrit.

Koos sadade kilomeetritega oli rattaseltskond selja taha jätnud Kristliku maailma aastavahetuse, põnevad Iraani linnad Qom'i ja Kashani. Šiitide maailm elas aastas 1389 ja tee viis jätkuvalt edasi - põnevasse tundmatusse, mis sisaldab võrdselt meeldivaid ning samuti kergelt ehmatavaid ja ootamatuid juhtumisi. Nagu elus üldse nii ka Iraanis.

Nagu elus, nii ka teel olles avastad end mingil hetkel teeharul. Valiku ees, kas pöörata paremale või vasakule. Isegi teades, et mõlemad valikud viivad kokkuvõttes ühte kohta, jääb teadmata kumb valik on parem. Pöörad vasakule - jääd auto alla. Pöörad paremale - saad osa soojast külalislahkusest ja kuldse karika omanikuks. Uhhuduuri kamp valis parema teeharu ja juhtuma hakkasid eriskummalised ettevõtmised.

Omaan - kaamelid, eestlased ja Savisaar.

Kuidagi kahtlaselt sujuvalt olid rattad jätnud oma kummipuru Omaani kiirteedele ja uhhuduuri kamp avastas end üksjagu ootamatult Jeemenist. Felix Arabicast, õnnelikust Araabiast, nagu seda kanti hiliskeskajal Euroopas nimetati. Päris huvitav, kui õnnelik on Jeemen 21. sajandil? Ühelt poolt vaeseim Araabiamaa, teisalt aga on iibestatistika järgi igal jeemenlannal 6,5 last - seega peaks ju päris õnnelik kohake olema.

Lähenedes Punase mere rannikule, muutus loodus järjest idüllilisemaks. Teed ääristasid datlipalmid ja banaaniistandused, liivadüünid valgusid teele ning õhus aimdus mere hõngu. Ees ootava supluse ootuses tõusis märkamatult tempo. Ühel hetkel olimegi mere ääres. Ei muud kui joonelt vette! Õhtu sai aga täiesti ootamatu pöörde, kui Mart tuigerdas veest välja ja rannale pikali vajus, kannas auk. Mingi tundmatu mereelukas oli ilmselt portsu mürki Mardi vereringesse suunanud. Seiklus võttis morni ilme...

45 päeva olid ratturid vändanud Teheranist läbi Dubai, Omaani, Jeemeni kõrbete ja mägede, suundudes Jeemeni sadamalinn Al Mokhasse. Aasia piir oligi käes. Edasiminekut takistas vaid veelahe Punase mere näol. Kuna ratturite seas puudus Moosese võimetega mees, kes ajanuks vee kaheks, siis tuli loota õnnele ja proovida end hääletada mõnele laevale, mis Aafrikasse suundub.