Ehh, uhhuduur

Ehh, uhhuduuri sõpruskond on jälle ratastel, et teel ümber maakera jupike edasi liikuda. Edasi sealt, kus viis aastat tagasi pidama jäädi - plaaniga Kathmandust kuidagi Teherani jõuda. Kord ratastel, kord käpuli, kord rattad all, kord rattad peal - nii läbi Nepaali, India, Bangladeshi, Pakistani, Afganistani ja Iraani.

Enne järjekordset uhhuduurile minekut kuulsime hästi palju ütlust - oh, kuidas tahaks ka, kadestan. Teel mõtlesime selle üle, et miks me teeme seda, millest unistame. Miks me ei kadesta kellegi teise teekonda? Vastutustundetusest? Lapsemeelsusest? Ei tea. Äkki sündmused kujunevad vastavalt unistustele? Oledki see, mida valid. Iseasi, kas me oleme pärast rahul unistuste täitmise hinnaga. Aga vist ikka oleme.

Ehh, rattaga kannatab sõita küll - poodi ja postkontorisse. Aga võib ka ümber maailma, kuigi siis läheb natuke kauem aega. Tahaks ju teada, mis seal nurga taga toimub. Millist elu elatakse Himaalajas pealpool pilvi või hoopis Afganistani kõrbetes? ehh, uhhuduur!!!

Kui tunnete, et teid kodus ei märgata ja kannatate tähelepanu puuduse pärast, siis minge rattaga Bangladeshi ning kõik teie vaevad saavad tasutud. Sajad inimesed kogunevad loetud minutitega, et teid vaadata - niisama, sõbralikult, ujedalt naeratades - ja vahel tekib tunne, et oledki midagi erilist, ainulaadne ning kummaline. Kuidas muidu seletada inimeste nii pingsat ja keskendunud huvi kuue täiesti tavalise eesti soost mehepoja vastu? Enneolematud, ennenägematud olendid saabusid. Valged, pikad, higised. Uuuhh. Avakosmosest kindlasti.

Mingist hetkest enam armu ei anta. Võib paluda, aga keegi ju ei sundinud. Ise külvad, ise lõikad. Külvad unistusi - lõikad tagajärgi. Läheb hästi kui saad, mida tahad ja oledki õnnelik. Tihti nii hästi ei lähe. Imelik küll - kohati on füüsiliselt nii raske, et tahaks oksendada, nutta, kõik kuradile saata. Aga hinges on kerge, nii uskumatult hea. Sinu paradiis on piinade vastand ja ühte ei ole teiseta. Wend.

Mägedel on tuhat nägu - vahel kortsus ja kollane, siis hall ning lumelapiline, vahelduseks mustad kaljulõhed, mõni rohekas rohututt ja veepiiskade sillerdus. Puhastest värvidest jääb puudu, et edasi anda iga hetkega muutuvat pilti. Kohati tundub, et mägede omaolemisele on taustaks üürike elutukse jakkide ja karjuste, vahel mõne ähkiva ratturi näol. Aga mäed ei vänta kuhugi, kerkivad natuke ja kõik. Nende rattaks on maakera, mis tiirleb oma kindlaksmääratud rajal ümber päikese.

Kes mõistab kohut? Kohus. Meie. Iga päev. Hea on meelde tuletada ühe mehe sõnu paari tuhande aasta eest: see, kes on süüta, visaku esimene kivi. Õhk on kive täis. Süüta inimesed ruulivad. On süüta ajastu. Tegelikult ei pea ju selleks Pakistani sõitma, et mõista: tõemonopol on kahtlane asi. Samas konkreetne värk, mille eest makstakse eluga. Ja võitja kirjutab ajalugu. Lisab oma peatüki tõemonopoli raamatusse.

Kabul - linn maakeral, Afganistanis. Riik, kus käib sõda. Rahutu paik, sest vahetevahel lõhkevad pommid, pudenevad juhuslikud raketid. Elu on habras. Kes sureb kodus, kes teel tööle. Kes Egiptuses puhates. Me ei tea, millal oleme valel ajal vales kohas. Võib-olla on õigus ülitargal ründil - pikaealisuse saladus on end elu eest ära peita. Elada ja mitte elada. Kelle jaoks oli Afganistani minek vastutustundetus kuubis, kelle jaoks kalkuleeritud risk, mille suurus kõrvalolijale selgelt liialdatud. Kodu ootas. Inshallah. Sündigu Allahi tahe.

Kokkuvõttes on see, mida me teeme või mida me ei tee, meie elu. Tegelikult ei pea ju kuhugi minema, kui ei taha. Aga mine, kui tahad. Kui ei taha ja lähed, on jama. Ja vastupidi. Aga alati võib öelda - nii tahaks, aga näe ei saa. Miks ei saa? Saab küll. Tihti loome me ise endale suuremad takistused kui seda on Himaalaja ahelik. Nendest on palju raskem üle saada, Himaalajast saab aga rattaga üle. Järgi proovitud... uhhuduur. Punkt!